Ars antiqua

Ars antiqua ehk ars veterum ehk ars vetus on periood keskaja muusikas. Perioodi ajaline määratlemine on problemaatiline. Nimetus ars antiqua (vana kunst) tuli käibele tagantjärele, märkima möödunud perioodi, kui 1320. aasta paiku sündis Pariisis ars nova (uus kunst).

Ars antiqua'le eelnes Notre-Dame'i ajastu. Ars antiqua't vaadeldakse kui üleminekuajastut, mille algus langeks aastatesse 1230/50. Talle on iseloomulik skolastilise muusikateooria kiire areng ja teoreetiliste traktaatide rohkus.^[1]

Teoreetilisi traktaate läbis kolm põhiteemat:

• mensuraalnotatsioon
• kooskõlaõpetus – konsonantsid jagatakse kolme järku
  • täielikud – priim ja oktav
  • keskmised – kvart ja kvint
  • mittetäielikud – väike ja suur terts
• muusika filosoofiline seletus

Hilisantiigist alates kuulus muusika seitsme vaba kunsti hulka (artes liberales) ja seega oli käsitöökunstidest (artes mechanicae) kõrgemale tõstetud.

Uusplatoonikute eeskujul rääkisid keskaegsed traktaadid kolme liiki muusikast:

1. musica mundana – kosmiline muusika
2. musica humana – inimeste muusika
3. musica instrumentalis – reaalselt kõlav muusika

Ars antiqua põhižanr on motett.